Muuseumis toimuvast kirjutab direktor Jüri Nopri kohalikus ajalehes Koit (28.05.1981) nii:
Rajamisel olev Põlva Talurahvamuuseum asub Karilatsi külas. Kagu-Eesti loodus oma vaheldusrikkusega on alati pakkunud nauditavat vaatepilti. Karilatsi pole selles suhtes erand. Lainjatel kinkudel asuvad põllud vahelduvad lopsakate metsasaludega, põldude ja niitude vahel lookleb Tsähkna oja, mis oli energiaallikaks kohalikule vesiveskile. Meeldiv on tõdeda, et siinse kauni looduse rüpes sõidetava maantee ääres asuvad suhteliselt kompleksselt möödunud sajandi lõpu ja käesoleva sajandi alguse küla ühiskondlikud hooned (koolimaja, õpetajate elamu, laut, ait, maa-alune kelder, vesiveski, suitsusaun, vaestemaja, magasiait jt). Seega on meil tegemist omalaadse külaarhitektuuri ansambliga, kus hooned on algses asukohas. Nimetatud maa-ala 10,7 ha võetakse riikliku kaitse alla ja moodustab regionaalse vabaõhumuuseumi tüüpi Põlva Talurahvamuuseumi.
Praegu toimuvad ulatuslikud projekteerimistööd, et lähematel aastatel alustada restaureerimistöödega. Kõigile külastajatele on muuseum aga avatud ka praegu. Kogu kompleksist saab näha küll ainult ühte hoonet – koolimaja –, mis on praegu ka muuseumitöö keskseks hooneks. Sisustatud on klassiruum. Rajooni tänapäeva ekspositsioon tutvustab suuremaid tööstusettevõtteid, nende toodangut ning annab ülevaate meie sõprusrajoonidest teistest liiduvabariikidest. Samas saab vaadata etnograafiakogu, tööriistu, toidunõusid ja majapidamistarbeid sajandivahetusest. Sõprusparki on istutatud hulgaliselt lehtpuid rajooni külaliste ja vabariigi ühiskonna- ja kultuuritegelaste poolt. Huvipakkuvaks on kindlasti rajooni kaart maastikul, kus on näidatud tähtsamad keskused, liiklusteed, kultuuriloolised paigad. Kaardil teostame küll uuendustöid, kuid see ei sega uudistamist. Eriti noortele meeldib viibida tuuleveskis ja vaadata põllutöömasinate kogu. Rajatav Põlva Talurahvamuuseum kujuneb ainulaadseks talurahvaarhitektuuri eksponeerimise ja säilitamise kohaks. Siin on lähtutud tänapäeva taluarhitektuuri kaitse uutest suundadest, kus rõhutatakse ajaloolis-etnograafiliste ehitiste kompleksset kaitset nende algses asukohas. Selline viis tagab hoonetele loomuliku keskkonna, mis aitab mõista küla ehitiste omapära.