Võrumaa Muuseumisse on jõudnud Veriora sovhoosi suveniirsallid, mis tulid täiesti uuena välja Veriora sovhoosi kokkutulekul 2025. aastal. Sallide valmistamisajaks teadsid osavõtjad öelda 1985, mil tähistati sovhoosi 25. juubelit. Et aga sallid on kaunistatud selgete sini-must-valgete triipudega õiges Eesti lipu värvijärjestuses ja suitsupääsukese motiiviga, tundus see ajastut arvestades muuseumitöötajatele väga erilisena või lausa uskumatuna. Tekkisid küsimused, kuidas see võimalikuks sai? Kas sallidest suur hulk jäi kasutusse võtmata just seesuguse värvikombinatsiooni tõttu? Kuidas sallid nüüd varjust välja tulid? Muuseumitöötajad asusid asja uurima.
Majandi lugu
Veriora sovhoos loodi 1960. aastal, mil ühendati neli ümberkaudsete külade kolhoosi ning keskenduti tegevuses tõuveisekarja kasvatusele. Tegutsemisperioodi lõpul 1993. aastal olid sovhoosi piirides Süvahavva, Leevi, Viira, Viluste ja teised külad.[1] 1984. aastast oli sovhoosi juhiks ehk direktoriks Heino Kostabi (1933-2021), kes lisaks edukale tööle mehhaniseerimisel ja põllumajanduses oli igati poliitiline mees – Eesti NSV ülemnõukogu kandidaat 1960. aastatel[2] ning Eesti NSV ülemnõukogu liige iseseisvuse taastamise ajal.[3] Pole teada, kas Kostabi eestimeelsus avaldus juba 1985. aastal või kuidas oli ta seotud sinimustvalgete sallide loomisel.
Salle on kaks – üks kolmnurkne ning teine ristkülikukujuline õlasall. Põhivärviks helesinine ja valge, salli servas sini-must-valge trikoloor. Mõlemal sallil on suitsupääsukese motiiv ja kiri „Veriora sovhoos” ning aastaarv 1960.
Taasleidmine
2025. aasta novembris toimus Veriora sovhoosi endiste töötajate kokkutulek, kuhu toodi täiesti uus kast sallidega, mis leitud endise direktori Heino Kostabi kodust. Sallid võeti uuesti ringlusesse ning neid on jagatud koosviibimistel ning raamatu „Leevi kandi lugude“ esitlustel. Seeläbi jõudsid need ka Võrumaa Muuseumisse. Salli võib näha ka Räpina valla lehes kokkutulekut kujutaval fotol.[4]
Raamatus „Leevi kandi lood“ on avaldatud pilt sallidest ning kirjutatud, et need valmisid Veriora sovhoosi 25. aastapäevaks 1985. aastal.[5] Just 25. aastapäeva tähistati Verioral suursuguselt, sellest kirjutati ka ajalehtedes ning majandijuhi sõnul valdas Verioras sel ajal kindlustunne tuleviku ees, mil olukord töötajate, ehituste ja arendusega oli lootustandev.[6] Samal aastal valmistati ka rukkilillega suveniirklaasid, mis on jõudnud Karilatsi muuseumi kogusse.[7]
Veriora sovhoosi 25. aastapäeva mälestusklaas. PTM _ 776:4 E 1168
Lähemal tõele
Karilatsi Muuseumi kogusid lähemalt uurides tuli välja, et koos suveniirklaasiga on kogusse vastu võetud ka juba need samad sallid. Seda 2008. aastal, üleandjaks Heino Kostabi ise. Ehkki suveniirklaasil on kirjas, et see tähistab Veriora sovhoosi 25. aastapäeva ning seegi on kaunistatud rukkilillega, avaneb sallide kirjelduses hoopis teine pilk – need valmisid Heino Kostabi sõnul hoopis 1990. aastal sovhoosi 30. tegutsemisaasta tähistamiseks. Sallid olid mõeldud kingituseks meestöötajatele, kolmnurksed rätikud naistöötajatele.
Pilt on sellega pisut selgem – 1985. aasta oli sini-must-valgete sallide jaoks liiga vara ning ka Veriora sovhoos jõudis sovhoosi sümbolite ning eestimeelsuse ühendamiseni 1990. aastal, mil see oli ka laiemalt levinud. Sovhoosi 30. aastapäeva tähistamisest pole paraku juttu ajakirjanduses ning see ei jõudnud veel kirjajälge jätta ka sovhoosi kroonikasse.[8] Majanditekeskne elukorraldus hakkas lõpule jõudma ning ka ülejäänud sallid kadusid garaažisügavustesse, nagu ka täpne lugu nende loomisest.
Kui keegi kokkutulekul osalejatest või Veriora sovhoosiga seotud inimestest teab täpsemalt rääkida sallide loomise loost ja ajast või sellest, kust ja kuidas need välja toodi, on Võrumaa muuseum väga tänulik täiendava info eest. See on märkimisväärne täiendus varasele Eesti taasiseseisvumise loole ning info on väärt säilitamist tulevaste põlvede tarvis.
Vihjete korral võta ühendust Võrumaa Muuseumi teaduri Hipp Saarega e-maili teel. hipp.saar@wi.ee
Avaldatud 27.02.2026
[1] Ivi Vaarask, “Pilk ajalukku”- Koit, 5. märts 1980.
[2] M. Kardvee, „Veel üks kirjutis lisaks eelnevatele“ – Koit, 19. oktoober 1965.
[3] „Im memoriam Heino Kostabi“ – Eesti Kirik, 31. märts 2021.
[4] Urmas Sokman, „Kunagised töökaaslased said jälle kokku“ – Räpina Rahvaleht, 18. detsember 2025.
[5] Signe Strohm, Leevi kandi lood. 500 aastat. Esmamainimisest tänapäevani, (Leevi: 2025), lk 153.
[6] Kaja Grigorjev, „Veriora sovhoos 25“ – Koit, 5, märts 1985.
[7] https://www.muis.ee/museaalview/388425
[8] PTM _ 776:10 Arh 986. Lembit Reimann, Veriora sovhoosi kroonika, 1989.