2026. aastal tähistab Võrumaa Muuseum oma 60. aastapäeva. Sel puhul heidame pilgu ka muuseumi enda aja- ja loomisloole. Ehkki loomisaasta on 1966, sai muuseum oma hoone alles 1983. aastal. Enne seda oli aga tarvis varasem ajalooline pärand lammutada: kopad ja buldooserid lükkasid kokku Võrus Katariina allee ääres asunud Krümmeri koolimaja. Seda lammutus- ja ehitustööd saab alates jaanuarist näha Vladimir Murometsa kaamerasilma läbi muuseumi püsinäitusesaalis. Sügavama pilgu oleme heitnud ehitamise ja lammutamisega seotud aruteludele 1980. aastate ajakirjanduses.
Võru linna algusaastatel, mil linna tänavad ja majad alles kujunesid, kerkis ka Puiestee tänava (Katariina allee) lõppu kivimaja, mis ümberkaudsete baltisaksa mõisnike meelest oleks sobinud hästi külalistemajaks, kooliks või muude teenuste osutamiseks. Maja täpne ehitusaeg pole teada, kuid hoone kerkis mitmes järgus ning sai peagi täita ka kooli funktsiooni: Võru linnasekretär ja bürgermeister Carl August von Roth avas majas esimese tütarlastekooli ning 1805. aastast tegutses seal Wrangeli tütarlaste kool-pansionaat.
1832. aastal võttis majas koolihariduse andmise üle Krümmeri erakool, mille järgi hoone pikkadeks aastateks ka tuntuks sai. Krümmeri kool pakkus gümnaasiumiharidust ümberkaudsetele saksakeelsetele noormeestele ja hoogustas areneva linna vaimuelu. See poeglaste gümnaasium tegutses erinevate juhtide all 1866. aastani. Kooli tegutsemisajal lisati hoone Tartu tänava poolsele küljele veel üks tiib ning see võttis enda alla terve kvartali. Arvatavasti sai hoone siis täieliku varaklassitsistlikus stiilis väljanägemise rohkete detailide, kaunistatud uste ning torniga.
Pärast kooli sulgemist tegutsesid majas kultuuriseltsid, hotell Rossija ja ohvitseride kasiino. 1919. aastal kolis mõneks ajaks majja iseseisvunud Eesti Võru maakonnavalitsus.
Teises maailmasõjas sai hoone purustusi, kuid mõningast kasutust jätkasid spordiseltsid ja kultuurimaja. 1960. aastateks oli aga hoone seisukord halvaks muutunud ning see sai rahvasuus nimetuse „tondiloss“. 1965. aastal teatati ajalehes Töörahva Elu, et hoone on määratud lammutamisele ning krundile ehitatakse uus hoone, kus leiavad koha nii hotell, pioneeride palee, laste spordikool kui ka raamatukogu. Hoone ehitust plaaniti alustada 1967. aastal.[1]
1965. aastal avaldatud kultuurihoone kavand
Uhke Krümmeri hoone lammutamise plaanidega samal ajal kogus aga Võrus hoogu ajaloouurimine. Võrus tegutses küll 1941. aastal asutatud Kreutzwaldi memoriaalmuuseum, mis keskendus Võru asutamise aegsele ajaloole ja Kreutzwaldi pärandi tutvustamisele, kuid 1965. aastal muutus pilk linna lähiajaloole. Võru Kandles tutvustati näitust „Võru revolutsiooniline minevik ja tänapäev“, mis käsitles teise maailmasõja sündmusi, Saksa okupatsiooni Võrus ning langenute lugusid. See pani alguse arutelule, et Võrus võiks olla ka kogu rajooni ajalugu jäädvustav muuseum.
Kreutzwaldi muuseumi direktor Aleksander Krull võttis oma südameasjaks selle, et uude kultuurihoonesse planeeritaks ruumid Võru Koduloomuuseumi jaoks, kus leiaksid eksponeerimis- ja hoiupinna Võrumaa 20. sajandi ajaloo kohta kogutud materjalid. 1966. aastal teataski ta intervjuus, et Eesti NSV haridusministeerium on teinud ettepaneku senine projekt muuseumi kasuks ümber teha.[2]
1967. aastal sai valmis uue hoone ehitusplaan: Tartu tänava poolsel küljel spordikool koos riietusruumide ja võimlaga, Gorki tänava (Katariina allee) poolsel küljel muuseumi hoidla, fotolaboratoorium ja kahel korrusel muuseumi näitusesaalid ja töötajate kabinetid.[3]
Spordikool valmis üsna kiiresti: 1967. aastal algasid lammutustööd ning ehitus, spordihoone avati 1972. aastal.[4] Toonaste ajaleheartiklite põhjal jääb mulje, et tööd muuseumiosas pidurdas üldine ehitustööde rohkus Võru rajoonis, näiteks juurdeehitus Võru kultuurimajale Kannel ja Antsla Keskkooli ehitus.[5] Märgid Nõukogude Liidu majanduselu stagneerumisest ilmnesid ka Võrus. Muuseumimaja ehitus venis plaanitust pikemaks, põhjuseks nii tööliste puudus, kraanade hilinemine kui ka muud sekeldused segumasina streigist liiva külmumiseni.[6]
Krümmeri koolihoone teise osa lammutamine algas 1976. aastal ning tööde kulgu filmis Vladimir Muromets, kelle üles võetud kaadreid lammutustööst ning muuseumihoone ehitusest saab näha sel talvel Võrumaa Muuseumi püsinäitusesaalis.
Ohvriks toodi küll mitmed kaunid laedetailid ja arhitektuuripärand pea 200 aasta tagusest ajast, aga Võrru kerkis Eesti esimene täielikult muuseumi jaoks mõeldud hoone, kus kogude, näituste ja töötajate ruumid olid oma aja kohta parimalt lahendatud. Võru Koduloomuuseumi uus hoone ja püsinäitus avati 10. veebruaril 1983 ning sealt leidis nii kinosaali õppefilmide näitamiseks, klaveri kammerkontsertide tarbeks, raamatukogu ajalookirjandusega kui ka kaks ajutist näitust Võru rajooni tööstuse ja Eesti rahvarõivaste kohta. [7]
Mälestusena muuseumikrundi ajaloost on praegusel püsinäitusel väljas Krümmeri koolihoone kaunistustega uksed ning kogudes mõned kividekoorikatked.
Hipp Saar
Võrumaa Muuseumi teadur
[1] „Tondilossi päevad on loetud“ – Töörahva Elu, 18. veebruar 1965.
[2] „Kas Võrru koduloomuuseum“ – Töörahva Elu, 8. jaanuar 1966.
[3] P. Morosov, „Tondilossi viimased päevad“ – Töörahva Elu, 12. oktoober 1967.
[4] „Võru spordikooli ajaloost“ – Võru Linna Leht, 1. mai 2015.
[5] „Rajooni eelarve täitmisest I poolaastal“ – Töörahva Elu, 27. august 1977.
[6] Kalev Annom, „Ehitaja ei taha (tohi) jõude seista“ – Töörahva Elu, 10. detsember 1977.
[7] Maire Krus, „Intervjuu Dr. Fr. R. Kreutzwaldi Memoriaalmuuseumi direktori Aleksander Krulliga“ – Töörahva Elu, 26. detsember 1981.