Piilu 19. sajandi taluelu südamesse!
Rehielamu on üle tuhande aasta olnud üks Eestimaa iseloomulikumaid elamutüüpe – korstnata hoone, kus lisaks elamisele kuivatati ja peksti vilja, töödeldi lina ning tehti muid talutöid. Selliseid maju kasutati veel 20. sajandi algulgi.
Karilatsi muuseumis saab näha 19. sajandist pärit lõunaeestilist rehielamut, mis on toodud muuseumi Kähri külast. Hoone kuulus Sultsi perele ning jõudis muuseumi 1988. aastal.
Rehielamud ehitati tavaliselt põhja-lõuna suunas, et eluruumid jääksid valgusküllasele lõunaküljele. Palkseinad tehti männi- või kuusepuidust, katused olid esialgu õlgedest, hiljem laastudest või roost.
Rehielamu suurim ruum on rehealune – läbikäidav töö- ja majandusruum, kus hoiti tööriistu, vahel ka hobuseid ning suvel peeti pidusid. Siin on välja pandud vilja, lina ja turba töötlemise vahendid: sirbid, rehad, käsikivi, linatööriistad ning suured viljaanumad, sh ühest puust õõnestatud viljakumm.
Rehetuba oli taluelu keskpunkt ja talvel ainus köetav ruum. Siin tehti süüa, söödi, magati ja tehti tööd, sügisel aga kuivatati vilja. Suur reheahi hoidis sooja mitu päeva ning kord nädalas küpsetati siin kogu perele leib. Sisustus oli lihtne ja liikuv, et ruumi saaks vajaduse korral kiiresti tühjaks teha.
Kamber oli puhtam ja valgusküllasem ruum rehetoa kõrval. Suvel kasutati seda eluruumina, hiljem, kui lisandus ahi, muutus see aastaringseks elutoaks. Siin leidub nii kaunist mööblit kui ka käsitöövahendeid ning lastega seotud esemeid.
Muuseumi rehielamu ruumid annavad pildi talurahva igapäevaelust, töödest ja kodusest keskkonnast 19. sajandil.
Haruldane eksponaat Karilatsi Vabaõhumuuseumis – Opel Adam P-4
Karilatsi Vabaõhumuuseumis ootab külastajaid üks tõeline haruldus – Opel Adam P‑4, mida toodeti Saksamaal aastatel 1935–1937. Eestis on teadaolevalt säilinud vaid 3–4 sellist autot, mistõttu on tegemist erakordselt haruldase eksponaadiga.
Selle auto teekond muuseumisse on sama põnev kui tema välimus. Arvatakse, et sõiduk kuulus kunagi Saksa sõjaväele ning jäi Eestisse maha Teise maailmasõja lõpul taganemise käigus. 1940. aastatel leiti auto Põlvamaa metsast. Leidja hoidis seda aastaid oma küünis heinte all peidus, kuni otsustas masina taastada, töökorda seada ja ametlikult arvele võtta.
Karilatsi Vabaõhumuuseumisse jõudis väsinud, kuid väärikas sõiduk 1974. aastal. Omanik loovutas auto muuseumile ja sai selle eest Põlva Rajooni Täitevkomiteelt loa osta endale uus sõiduauto ZAZ‑968 Zaporožets.
Tule Karilatsi Vabaõhumuuseumisse ja avasta enda jaoks ajalooga auto – masin, mis on näinud sõda, metsavaikust ja lõpuks leidnud oma koha muuseumis.
Karilatsi Vabaõhumuuseum – lood, mis ootavad avastamist.
Salaalkoholi vedamiseks mõeldud plasku
I maailmasõda puhkedes keelustati Venemaal viina müük ning kuiv seadus laienes ka Eestile. Selle tulemusel sai hoo sisse salajane puskariajamine, mis muutus eriti massiliseks Seto- ja Võrumaal.
Haanja, Võõpsu ja Mooste piirkond tõusid selle „kodutööstuse“ esiritta. Äri oli nii tulus, et mitmel pool jäid põllud harimata – töö käis metsas ja katla ümber. Puskarit müüdi laatadel ning veeti salaja Tartusse, Pihkvasse ja Riiga. 1916. aastal avastas politsei teel Petseri laadale umbes 50 salaviina vedajat – enamik neist olid Haanjamaa mehed.
Karilatsi Vabaõhumuuseumis saab näha salaalkoholi vedamiseks mõeldud plaskut – vaikset tunnistajat ajast, mil keelatud kraam liikus salateid pidi üle kogu Vana Võrumaa.