Võru linna unustatud pärlid: Krümmeri koolimaja

Võru linnas Kreutzwaldi tänaval võib leida mitmete majade aknaraamidest pilte maja kunagisest hiilgusest ja seal toimetanud inimestest. Siin lehel saab aga enam lugeda nende majade loo ja elanike kohta. Seda maja enam alles ei ole, nii et jutu leiab Võrumaa Muuseumi akendelt.

Varaklassitsistlikus stiilis ärklitega maja, mille fasaadipoolsetes lõigatud nurkades paiknesid uhked uksed (neid saab imetleda Võrumaa Muuseumi püsinäitusel). Ka hoone ise oli detailiderohke, nii oli parempoolse ukse ees trepp ja betoonist kõrgendus ning neljast poolsambast portikus, mis lõpeb katuse servas karniisiga. Portikuse kohal kolmnurkviil. Akende kohal ja all ristkülikukujulised kaunistusteta reljeefid. Fassaadil 14 pikka kitsast 8 ruuduga akent. Paremal otsaseinas 8 akent ja ärklikorrus kolmnurkviiluga.

Krümmer ja tema kool Võrus 1832-1866

1802. a taasavatud Tartu Ülikool (Kaiserliche Universität zu Dorpat) nõudis kõrgemasse õppeasutusse astujatelt vajalikku ettevalmistust. Eesti- ja Liivimaal sündinud isikute puhul oli kehtestatud nõue, et siinsetes provintsides tohib riigiametisse määrata vaid isikuid, kes on vähemalt kaks aastat õppinud Tartu Ülikoolis. Gümnaasiumite väike arv ja piiratud õppimisvõimalused sundisid laiendama võimalusi hariduse saamiseks. Üks selliseid oli Krümmeri erakool-pansionaat.

1832. aasta alguses tõi Krümmer oma kooli üle Võrru. Ehmjal õppinud 60 õpilasest ei tulnud kaasa vaid 6. 19. jaanuaril 1832. aastal avas Heinrich Krümmer Võrus oma Eestimaa kubermangust ületoodud poeglaste kool–pansionaadi tema sõnadel: „… sooviga, et kohamuutus kõigile meie õpilastele uueks alguseks saaks, et elava vaimustusega eelseisvate sihtide poole püüeldes…“. Kooli märgatavast edenemisist annab tunnistust ka proua Aderkassi lühike teade ühes kirjas 1832. aasta aprillis: „Krümmeril pole enam ruumi.“ Andmed pärinevad H. Seesemann 1979. aastal ilmunud „Jahrbuch des baltischen Deutschtums“ kogumikuartiklist „Die Anfänge von Krümmers Knaben- Erziehungsanstalt“. Aastatel 1835-1843 Krümmeri koolis õpetanud Heinrich Eisenschmidt iseloomustab oma 1860. aastal ilmunud mälestusteraamatus „Erinnerungen an der Krümmerschen Anstalt…“ direktorit nii; “Väliselt keskmist kasvu, jässakas, tema näojoontes peegeldusid selgelt tema olemuse põhiomadused: energia, kindlameelsus, mõistus ja heatahtlikkus. Sama iseloomulik oli tema käekiri, jõuline, selge ja meeldiv ka põgusates ridades. Krümmeril olid olemas kõik ühe õppeasutuse juhile vajalikud omadused, eelkõige väsimatu tegutsemine, rahulikkus ja ettenägelikkus.“

Plaan Võru kreislinnas kruntidele 100-101 /varem 21-25, mis kuulusid eraõpetaja Heinrich Krümmerile 1840. a. 1839. aastast kinnitas Tartu-Võru kreisisekretär C. Anders eraõpetaja Heinrich Krümmeri nimel krundid 100 ja 101 ning koolitöö võis kulgeda täies rahus.

Heinrich Krümmer Võru I järgu poeglaste pansionaatkool kasvas järk-järjult ja alates 1845. aastast tegutses täieliku gümnaasiumikursusega ja andis õpilastele ettevalmistuse ülikooli astumiseks. Krümmer ise oli kooli direktor ja ülalpidaja 1849. aastani, siis loobus ta ametist juba Ehmjast kaasa tulnud õpetaja Hermann Hörchelmanni (1804-1865) kasuks. 1862. aastast peale juhatas kooli endine ülemõpetaja Franz Sintenis (1835-1911) kuni 1866. aastani, kui kool lõplikult oma uksed sulges.

1830. aastatest kogus Võru kui koolilinn kuulsust ja see ulatus üle Balti kubermangu piiride. Arvudena iseloomustab seda aega tõik, et 1859. aastal oli 1485 elanikuga linnas 40 koolmeistrit ja umbes 350 õpilast. Seega üle veerandi kõigist linnaelanikest tegeles õppimise ja õpetamisega.

Krümmeri kooli tähtsust Võru linnale on Fr. R. Kreutzwald oma kirjas keeleteadlasele ja etnoloogile Anton Schiefnerile 11.05.1872 kirjeldanud nii: „Kui 40 aasta eest Krümmeri asutus Võrule asus ja linnakese oma senisest olematusest esile tõstis, hakkas elu kõigis soontes tuksuma, misläbi linnakese asutamisel tähistega äramärgitud tänavad kümne aasta vältel ka majad said, kus igaühes oma elanikud sees. Ei väldanud kuigi kaua, kui oli jällegi korteripuudus, tuli uuesti ehitada, restaureerida, kaupmeeste ja käsitöölistel polnud mitte üksnes igapäevane leib mureta käes, vaid mitmed said jõukaks. See õitseaeg lõppes, kui Krümmer oma asutuse teistesse kätesse andis, siis läks kõik aasta-aastalt järk-järgult tagurpidi, kuni me paar aastat pärast kasvatusasutuse lõpetamist endisele nullpunktile tagasi jõudsime.“

Koolil olid oma internaaditoad õpilastele, hea raamatukogu, orel ja korralik tuletõrjeprits. Eelkõige oli seal suur saal, kõrge, avar, valgusküllane, mis juba iseenesest andis majale kooli otstarbeks otsustava väärtuse, varustatud Krümmeri poolt muretsetud oreliga, millist polnud sel ajal mitte igal maakirikulgi. Seal olid kõrged ja avarad klassiruumid, magamissaalid, igati mugavad ja tervislikele nõuetele vastavad. Lisaks sellele hulgaliselt väikeseid eraldatud ruume igaks otstarbeks, eelkõige vajalikud vallaliste õpetajate korteritena. Ka oli seal avar haigesaal epideemiate, näiteks mumpsi ja sarlakite korral, nii eraldatuna maja ühes tiiva, kus oli ka eraldi väljapääs. Seal asusid saalid, suured ja väikesed toad, ühendatuna treppide ja trepikestega, meeldivalt läbisegi. Sellel reegilipäratusel oli aga suur eelis – ta kustutas igasuguse eelarvamuse koolist kui kasarmust.

Koolielu korraldus

Õpetajaid oli peale Krümmeri enda 12-14, kõik väga hea erialase ettevalmistusega. Kooli võeti vastu enamasti 9-12 aasta vanuseid poisse. Õpilasi oli korraga 13-99. Enamik õpilasi olid aadlike, ametnike, vähemal määral ka kaupmeeste, vaimulike, käsitööliste ja välismaalaste lapsed. Kool oli algul 4, lõpuks 5-klassiline. Õpilasi oli üle kogu Baltikumi, ka Peterburist ja Sise-Venemaalt.

Kooli eesmärk oli sõnastatud: „… noorukitele religioosse ja kõlbelise koolihariduse andmine mitte ainult eesmärgiga kõrgematesse koolidesse edasiminekuks, vaid ettevalmistuse andmine riigikodaniku eluks oma riigis ja ühiskonnas. Kooli põhiprintsiibiks on, et siia usaldatud kasvandikud viibivad õpetajate pideva järelevalve ja juhtimise all ka väljaspool õppetööd.“

Juba eelpool mainitud Seemanni artiklist saame teada, et juba enne kooli Võrru kolimist avalikus teadaandes „Lühike teade Riisipere eraõppeasustust“ on märgitud kooli vastusvõtu eeldusena, et õpilane oskab saksa ja ladina keeles lugeda, kirjutada etteütlust ja lahendada nelja matemaatika põhitehet.

Krümmeri erakoolis õpetati ladina, prantsuse, saksa, vene, inglise ja kreeka keelt, usuõpetus, ajalugu, geograafia, looduslugu, aritmeetika, geomeetria, trigonomeetria, algebra, joonistamine, ilukiri, muusikat ja laulmist.

Õpimine oli paindlikult korraldatud, nii sai suurepäraste matemaatikateadmistega õpilane õppida matemaatikat 2. klassis ja keelt 4. klassis. Kooli õppemaks oli küllaltki kõrge: 350 rubla poolaastas ettemaksuna. Kooliraamatute, rõivaste ja pesuparandus ning kirjutusvahendite eest esitati eraldi arve. Ka eratunnid tasustati eraldi: klaverimäng 35 rubla, joonistamine 15, kreeka ja inglise keel 10 rubla poolaastas. Arsti tasu õpilase kohta 15 rubla. Tollase kooliarsti Kreutzwaldi kirjavahetusest selgub, et tema palk Krümmeri kooli arstina oli ligi 200 rubla aastas. Peale kirikupühade oli lisaks ka suvel 4 nädalane alates jaanipäevast ja talvel 2 nädalane vaheaeg jõulude ajal.

Viimase, ehk 1. klass õpilastele – pedagoogium paiknes hoones eraldi, omaette hoonetiivas ja selle asukatele olid lubatud teatud privileegid – suitsetada ja iseseisvalt linnas käia ning ka mõningal määral pidutseda. Ühelt poolt olid need „vabadused“ mõeldud neid ette valmistama tudengieluks, teisalt ergutusvahendina noorematele.

Eisenschmidt kirjeldab oma mälestustes koolielu järgmiselt:

“Kuna ülejäänud õpilased elasid neljas toas, igaühes 18 – 20 poissi, siis olid need toad ka vastavad klassid. Esimene tuba moodustas teise klassi, ja nii edasi. Iga tuba allus kahe õpetaja järelvalvele, üks neist reaalainete ja teine keelte õpetaja, kes teineteist üle päeva vahetasid ja välja arvatud ainetunnid, terve päeva ärkamisest kuni magamaminekuni toas viibisid. Kuigi järelevaatamine oli õpetajale üsna koormav kohustus, olid sellisel süsteemil ka oma eelised, eelkõige, et õpetaja tihedalt suheldes õppis õpilasi igakülgselt tundma ja et õpilased ja õpetajad läbi ühiste rõõmude ja murede läbi muutusid lähedaseks. See leevendas mõlemale poolele teatud määral perekonna puudumist.”

Haselblatti 1988. aastal samuti „Jahrbuch des baltischen Deutschtums“ ilmunud kogumikuartiklis „Begegnung mit Werro“ saame teada õpilaste motiveeritust ja edasipüüdlikuse kohta käivad kirjaread, mis saadab oma isale Krümmeri koolis õppiv 14-aastane Moritz 1836. aastal: „Luba mul ladina keele eratunde võtta, sest ladina keel hakkab mulle kergesti külge. Ma tahan meelsasti veel enam juurde õppida, sest kui ma oskan hästi geomeetriat, ladina keelt ja ka kreekka keelt, mille õppimist ma pole veel alustanud, siis saan ma ka ülikoolis õppida ja ma võin kellekski saada.“

Oma Krümmeri koolis õppinguaastatest on väga huvitavalt kirjutanud oma 1983. aastal mälestusteraamatus „Воспоминания“ vene luuletaja Afanassi Fet – Šenšin (1820-1892), kes õppis siin aastatel 1834-1837.

Luuletaja oli sündinud Orlovi kubermangus, Mtsenski kreisis Novoselki mõisas ja kasvas seal üles väga karmi mõisnikust isa ja sakslannast luteri usku emaga. Kooli tahtis isa saata poisi üsna hilises eas – 15-aastaselt – esmalt Tartusse, ent kärarikas üliõpilaslinn jättis isale halva mulje ja mindi soovitatud vaiksesse Võrru, kus asus tookord baltlaste hulgas väga populaarne oli H. Krümmeri erakool-pansionaat.

Poisile anti tõstetava kaanega pika laua juurde eraldati alalaine koht, oli lukustatav sahtel ning ta sai direktorilt vajalikud õpikud, vihikud ja paberi.

Režiim õppeasutuses oli range. Õhtul kell 21.30 algas öörahu. Vanema järelevaataja märguande peale tõusti ruumis oma kohtade juurde püsti, ristati käed ning langetati pead palvuseks. Seejärel iga õpilane vahetas riided halati ja saapad tuhvlite vastu. Nüüd jooksis terve klass trepist kolmandale korrusele, läbi kütmata esiku katusealusesse ruumi. Siin paiknesid seintesse ehitatud kokkukäivad koikud. Koos kapi uksega allalastutena moodustasid need magamiskohad midagi lahtri või paremal juhul laeva koi taolist. Kõik rääkimised, ka sosinal olid asemel valjusti keelatud ja eksijaid karistati karmilt.

Hommikul kell 6.00 liikus korrapidajaõpetaja mööda koridore ja koputas valjult ustele. Õpilastel tuli hommikumantel peale visata ja pesemisruumi minna, kus oli valmis värske vesi puust reservuaaris. Peale seda tõid eestlastest kooliteenijad kandikul piimakruusid, teisel viilud koduküpsetatud püülileiba. Kell 8.00 kellahelin, mille peale tormati suurde saali hommikupalvusele, mis kestis 5 minutit ja seisnes ühise koorina luterlike salmide laulimises Mortimeri meisterliku orelimängu saatel. Järgnes 3 tundi kella 11-ni. Hommikusöögiks leivaviilud võiga. 12.30 kell ja ühissaalis 12 rida laudu, kõigil lõunalauas kindlad kohad. Kell 13 olenamata ilmast ühiselt õpetaja saatel jalutama 1h. Pool h ettevalmistust ja tunnid 18.30-20 õppetükkide ettevalmistamine. 20 õhtusöök, 2 rooga. 20.30-21.30 puhkeaeg. 22 öörahu. 2x nädalas puhas pesu.

Proua Maydell 26.04.1831 Tartu vennale tolle 9-aastase poja Moritza külaskäigust., juures tema enda 13-aastane poeg Guido. Tsitaat. 1836. aastal Moritz isale: „Luba mul ladina keele tunde võtta, sest ladina keel hakkab mulle kergesti külge. Ma tahan meelsasti veel enam juurde õppida, sest kui ma oskan hästi geomeetriat, ladina keelt ja ka kreeka keelt, mille õppimist ma pole veel alustanud, siis saan ma ülikoolis õppida ja võin kellekski saada.“

Usuõpetust andis Krümmer ise. Lugu – üks õpilane jooksis ära, tema naasedes selgus, et oli kaasa võtnud piibli. Kui teised küsisid, et miks, siis vastas: Krümmer ju ütles, et! Piibliga saab läbi käia kogu maailma! Krümmer ise oli rahulik ja enesekindel mees, kes pürgis järjekindlalt ja tulemusrikkalt oma eesmärkide poole, isegi vaenulikes oludes. „Haridus, mille Krümmer andis oli enesedistsipliini ja hingelise vabaduse haridus“

Õpetaja Heinrich Eisenschmidt kirjeldab oma mälestusteraamatus raskusi, mis Krümmeril koolipidamisel ette tulid ja nendib, et: „Kõige vähem muret tekitasid härra Krümmerile tema kasvandikud, kuigi ma ei saa öelda, et tal nendega üldse tegemist polnud. Siiski oli tal nende üle võim oma isiksusega, hirmuga tema ees ja tema suhetes nendega. See oli täiesti isalik suhtlemine, sest ta oli kasvandike poolt niihästi kardetud kui ka armastatud ja paljuski õigusega imetletud. Ta lobises ja naljatas nendega pikki tunde ja neil oli alati võimalus tema juurde minna. Tema tuba asus üsna hoone keskel ja kui toa uks oli lahti, oli see märgiks, et teda võis ja tohtis segada. Peagi oli tuba täis poisse, kes pikema jututa toolidel ja diivanil istet võtsid ning härra Krümmerit nalju tegema õhutasid; milles ta poistega suheldes eriti osav oli. Need olid Krümmeri kõige õnnelikumad tunnid, kui ta poistega de omnibus rebus et quibusdam aliis (ladina keeles kõikidest asjadest ja mõnest muust) lobises, nende üle nalja heitis. /…/ Üldiselt oli kogu õppeasutuses tunda, et selline usalduslikkus, mis Krümmeri ja poiste vahel valitses, tema mainet sugugi ei kahjustanud, sest ta oskas isalikku rangust teatud juhtudel ka karmilt kasutada. Igaüht haaras hirmuvärin, kui teda õppetunnist härra Krümmeri juurde kutsuti ja Krümmeri lõvile sarnanevad möirged või nende kisa, kes olid ületanud isaliku manitsuse väärilise piiri, laius raviva ja hoiatava hirmuna üle kogu maja.“

„Muusikaõpetaja Genge, kelle energia ja kannatlikkus olid tõepoolest imesamisväärsed. Ehk on suurim tõestus tema innukusest ja püsivusest see, et ta ainult õppeasutuse jõududega esitas Haydni “Aastaajad”, asjatundjate hinnangul suurepäraselt. Muidugi poleks see ilma Mortimeri abita võimalik olnud, aga peamine töö oli siiski tema kanda. Tema teene oli, et suutis proovideks veenda õpilasi loobuma suurest osast oma vabast ajast. Ma olen veendunud, et selle ettevõtmise suursugusus ja esitatav teos ise tekitasid õpilastes rõõmsa elevuse ning nii olid nad iga-suguseks ohvriks valmis. Teose ettekanne Mortimeri orelisaatega oli üks õppeasutuse elu kõrgpunkte.“

Oma meenutustes kirjutab Eisenschmidt uhkusega ka oma antud “saksa keele tundidest, sest “juba seetõttu, et tookord, ilma et oleksin teadnud, oli mul klassis kaks hilisemat luuletajat – saksa luuletaja Jegor von Sievers ja vene luuletaja Fet, kellel sel ajal oli teine nimi. Oli see minupoolne Schilleri luuletuste tõlgendamine, milles me eriti luulelisi väljendeid, kõnekujundeid ja tegelasi analüüsisime, mis selleks kaasa aitas, et Fet kõigepealt oma Schilleri tõlgetega vene keelde tuntuks sai, ei oska ma öelda. Küll aga tahan sellest huvitavast isikust veel rääkida, sest ka tema kaasõpilased meenutavad teda meelsasti. Ta oli klassis ainuke venelane ja esindas oma rahvust saksakeelses keskkonnas nii oma vaimu kui ka energiaga. Teda imetleti tema tehniliste oskuste pärast. Ma sain temaga hästi läbi ning kord uhkustas ta minu ees, et juhul, kui ta peaks täiesti vaesuma, suudaks ta endale viie oskusega leiba teenida. Et ta ei kelkinud lihtsalt, seda ta ka tõestas. Nii parandas ta kellasid, kusjuures ainsateks töövahenditeks olid üks õmblusnõel ja katkine reissulg. Ja kunagi olevat ta katkise kellavedru siidniidiga ära parandanud. Kõige märkimisväärsem oli aga tema ühisäri ühe teise tehnikahuvilise õpilasega. Kolmanda toa ahju taha olid nad ehitanud treipingi, mida Krümmeri eest tuli hoolikalt peita. Peamisteks töövahenditeks olid üks katkine uisurihm ja murdunud sulenuga. Sellele vaatamata nägin ka mina seal valmis tehtud keskpärast malemängu komplekti. Kui see tõsi on, nagu olen kuulnud, juhib teine asjaosaline nüüd Peterburis suurt masinatehast, seega on vabandatav, et sellest siin räägin.”

Kooliõpilased nautisid ilusat loodust ja korraldasid pikki väljasõite ka Võrust kaugemale. Mõned Eisenschmidti kirjapandud soovitused kõlavad ka üle aegade meelitavalt: „Soovitan kõikidele Liivimaa õpetajatele, kes tahavad karastada koolivaheajal oma ihu ja hinge ilusa looduse ja puhta õhuga, matkata Võrust üle Rõuge Appekalni. Te ei pea pettuma.“

Krümmeri koolis on õppinud hilisemas elus Eestis ja kaugemal tuntud inimesed skulptor Alexander Friedrich von Bock, koolimees Hugo Treffner, insener Hermann Samson von Himmelstirn, meditsiinidoktor Georg von Oettingen, ajalooprofessor Richard Hausmann, juba eelpoolnimetatud luuletajad Jegor von Sievers ja Afanassi Fet – Šenšin jt

Pärast koolijuhataja ameti mahapanekut 1849. aastal oli Heinrich Krümmer alles 53-aastane täisjõus mees, kellel oli kodus kasvamas 4- ja 5-aastased lapsed: poeg Rudolf Alexander Giesbert Krümmer (1844-1910) ja tütar Sophie Meta Krümmer (1845-?). Mis annaks Krümmeri kasvatusmeetoditele ja eluhoiakutele veel parema hinnangu kui teadmine, et Krümmeril õnnestus omaenda lastest ja lapselastest väga hästi elus hakkamasaavad ja väärikad inimesed kasvatada. Pojast sai Tartu Ülikoolis cand jur kraadi saanud jurist ja riigiametnik, korporatsiooni „Estonia“ liige. Pojalastest Heinrich Krümmerist (1877-?) insener mehhaanik, Boris Alexander Emil Krümmerist (1884-1941) arhitekt, tarbekunstnik ja akvarellist, kelle visandite põhjal kujundati 1924. aastal esimesed Eesti Vabariigi metallmündid. Krümmer ise elas peale kooli juhatamise lõpetamist veel 23 aastat Võrus edasi ja omas linnas mitmeid linnasüdame krunte Tartu ja Vee tänaval.

Hoone edaspidine saatus

Võru linna majanduselu peale koolide kinnipanekut soikus kümnekonnaks aastaks. 1867. aastal oli Võru linnaelanikke 2054, 1870. aastaks oli koole järel 4 ja õpilasi neis 142. Võru läbiv raudteelõik valmis 1889. aastaks, mis taas linna elustas.

Peale seda, kui kool oma töö lõpetas läksid krundid 100 ja 101 tagasi linnale ja 1880. aastal kinnitas selle ka linnareviisor G. Herman. 1882. aastal läksid krundid Sigismund Lieveni ja David Margki kätte.

1882. aastal ostis krundid 18000 rubla eest Julius Alexander Martini, kes aga 1. veebruaril 1893 suri ja nii läksid need 1894. aastast tema lese Cäcilie (sünd Nieverth) valdusesse, kellest 1894. aastal uuesti abielludes sai Lauryle Cäcili Laury ajal asusid siin mitmed kauplused ja asutused. 19. sajandi lõpul ehitati hoone ümber, üks nurk sai torni ja teine sammastega sissepääsu. Majas asus 1865. aastal asutatud Werroscher Geselligkeits-Verein ehk Võru Seltskondlik Ühing. Siin on olnud ka politseivalitsus, kultuuriosakond, korterid.

Lühikest aega ka laulu- ja mänguselts Kannel ja sõdurite laatsaret, 7. jalaväerügemendi staap ja 20. sajandi algusaastatel tegutses hoones raamatu- ja noodiäri. Hoone teises tiivas oli hotell Rossija ja ohvitseride kasiino. Selles tiivas oli ka maaler Himma töötoas kaalumeister E. Mülder, kes kaalusid korda seadis.

3. veebruaril 1919. aastal moodustati Võru maakonnavalitus eesotsas Jaan Udrasega, kes oli ametis 1921. aastani. Maavalitus töötas Riia tänaval endises Krümmeri koolimajas.

Hoone väljanägemine püsis, hoolimata II maailmasõjas saadud purustustele Tartu tn poolses osas, 1960. aastateni, ainult alleepoolne sammastega
sissepääs lammutati vahepeal. Veel 1965. aastal kaaluti hoone renoveerimist ja üleandmist koduloomuuseumile. 1966. aastal algas hoone lammutamine,
Tartu tn poolses tiivas avas 1974. aastal uksed Võru Laste- ja Noorte Spordikool. Alleepoole tiiva lammutamine algas 1976. aastal, selle asemele
kerkis uus hoone Võru koduloomuuseumile, avamispidu peeti 10. veebruaril 1983. aastal.

Praegu võtab majas külastajaid vastu Võrumaa Muuseum koos kunstigaleriiga.

Teksti koostas Võrumaa muuseumi kogude põhjal Mirja Ots.
Krümmeri, Cäcilie Laury jt perekonnalugusid aitas kirikuraamatutes otsida ja Genis andmeid korrastada Eike Koemets. Eisenschmidti mälestusi on kasutatud Ene Kuuse ja Fet Šenšin mälestusi Elfriede Virumäe tõlkes.
Palakatite kujundus Karin Tohvri

Näitus on osa ettevõtmisest “Võru linna unustatud pärlid”, kus äratasime mälestused vanadest kaunitest Võru linna majadest Võrumaa Muuseumisse kogutud pärandi toel ja tõime linnatänavale vaatamiseks välja vanad fotod ja ehitusplaanid. Loe enam ka teiste majade kohta: