Foto: Ago Ruus
Vastseliina koolerakalmistule paigaldati 8. oktoobril infotahvel, kus tunnustatakse Fr. R. Kreutzwaldi kui arsti, kes aitas Vastseliinas kooleraga võidelda. Vastseliina rajati 1830. aastal koguni sanitaarkordon. Kordonit valvas sõjavägi. Piirati inimeste liikumist, nakkuspiirkonnast tulnud inimesed pandi 14 päevaks karantiini, reisijate riided pesti läbi. Kui Kreutzwald oli Riiast Tartusse tagasi jõudnud, sai temagi kutse Vastseliina lossi, kus kõhutõbi väga kurjasti märatses…
Koolerakalmistu sai infotahvli
„Halb oksele ajav maik suus, ilane suu, puuduv söögiisu, pääpööritus, rahutu olek, unepuudus, higistamine, pleekinud nägu ja vedel sage pasandus ilma kõhuvaluta, kusjuures pisut kolinat sisikondas kuulda on.“ („Eestirahva tervishoidmise ja arstitääduse kirjakogu“ nr 1, 1885)
Tegemist on koolera, omaaegses kõnepruugis koolera pasandushaigusega.
Ohvriterohke haiguspuhang Eesti- ja Liivimaal leidis aset 1831.–1833. aastal. Pandeemia sai alguse Aasiast, kust see Venemaa kaudu tasapisi Euroopa poole liikuma hakkas. Suremus oli väga suur. Näiteks Astrahanis suri 90,8% kõigist haigestunutest.
Koolera tekkepõhjus polnud tol ajal teada. Arstiteadlane K. E. von Baer seostas oma 1814. aasta doktoritöös haiguse teket näiteks halva õhu ning soodest hoovavate aurudega. Peterburis käsitles politsei koolerat kui kuritegu. Kõik haigestunud toimetati sunniviisil laatsaretti. See tekitas rahva hulgas viha. Rünnati kooleravankreid ja haiglaid. Levisid mürgitamiskuulujutud ja pogrommid välismaalaste vastu. Tartus kahtlustati arstitudengeid kaevude mürgitamises. Alles 1854. aastal avastas Briti arst John Snow, et koolera levib saastunud vee kaudu.
Vastseliinas rajati 1830. aastal sanitaarkordon. Kordonit valvas sõjavägi. Piirati inimeste liikumist, nakkuspiirkonnast tulnud inimesed pandi 14 päevaks karantiini, kirjad aurutati ja reisijate riided pesti. Riiga jõudis haigus mais 1831, sealt edasi üsna pea ka Liivimaale. Vastseliinas andis oma panuse kooleraga võitlemisse tollane arstitudeng F. R. Kreutzwald. Aastal 1831 registreeriti Eesti ja Liivimaa kubermangus 950 haigusjuhtumit, millest 587 lõppesid surmaga.
19. sajandil laastas Eesti alasid viis suuremat koolerapandeemiat. Ohtlikke nakkushaigusi liikus teisigi. Nii räsis Vastseliina kihelkonda tugevalt 1860. aastal alanud tüüfuseepideemia.
Koolera on madala elatustasemega riikides probleemiks tänapäevalgi. Puhta joogivee puudumise tõttu kaotavad oma elu kümned kuni sajad tuhanded inimesed aastas.
Pildil infotahvli püstitajad (vasakult): Geenart Nagel, Jalvar Vislap, Urmas Juhkam, Ene Pant, Kaja Tuul, Kerttu Laane ja Anneli Lõhmus.
Foto: Ago Ruus